Ajalugu

Pöide kihelkond, autor Valdo Praust

 

Veel keskmisel kiviajal oli pea kogu Pöide ala Litoriinamerest üle ujutatud. Venekirve-kultuuriajastust (1500-600 eKr.) on Pöide aladel kujunenud juba selge püsiasustus.

Kihelkond oli muistsete läänemere-soome hõimude halduslik-territoriaalne üksus Eestis juba esimese aastatuhande lõpust. Kihelkonna keskuseks oli linnus. Pöide koos Muhuga moodustasid muinasaja lõpul Horele-Mone nimelise kaksikkihelkonna. See siiski oletatav kaksikkihelkond lõhestus kristliku ajastu algul kaheks iseseisvaks kiriklikuks kihelkonnaks - Muhuks ja Pöideks.

Varaseimas meieni ulatunud Saaremaa üksikuid maakohti loendavais ürikuis nimetatakse seda ala, mis moodustas Pöide ja Jaani kihelkonna, Horeleks. Horele nimega, mis on säilinud praeguse Ardla (veel XVI sajandil Hordele) küla nimes, esineb Pöide ainult ühe korra ja nimelt 1233. aastail teostatud Saaremaa jagamist äramärkivais ürikuis, mille järgi Horele ja Mone langesid ordule. 1254. aastast alates rakendatakse kihelkonna kohta eranditult ainult Pöide (Peude) nime, mis kuni XVII sajandi lõpuni haaras ka hilisemat Jaani kihelkonda.

Põllupinna headuse tõttu kujunes asustus Pöides juba muinasajal tihedamaks kui Saaremaa teistes osades. Varasem asustus paiknes piki tervet kihelkonda läbivat maanteed ja selle lähemas naabruses praeguste Ardla, Muiküla ja Tornimäe ümbruses. Selle rühma esiajalooline keskus näikse olnud Ardla, mis andis oma nime – Horele – tervele kihelkonnale. Hõredamalt ja osaliselt koguni täiesti asustamata olid rannikualad.

13. sajandi teisel poolel rajab Liivimaa Ordu Pöidele linnuse, mis 14. sajandi esimesel poolel ehitati ümber suurejooneliseks kihelkonnakirikuks. Pöide Maarja kirik on Saaremaa suurim kivikirik. Ümber selle kujuneb kihelkonnakeskuseks Levala küla, mis hoiab seda staatust kuni 1918. aastani.  Levalas oli kolm kauplust ja kõrtsi.

1564. aastal. müüs ordufoogt Heinrich Lüdinghausen-Wulff Maasilinna foogtkonna Taani kuningale Friedrich II, millega algas Pöides Taani aeg. Taani võimu esimesed aastad tõid kihelkonnale küllaltki suuri raskusi, eriti just nende võitluste näol, mida peeti taanlaste ja rootslaste vahel Maasilinna lossi pärast. Et taanlastel oli raskusi lossi kaitsmisega, lasksid nad selle 1576. aastal õhku. Sõdade tagajärjel vähenes ja vaesus kihelkonna rahvastik, paljud talud ja isegi terved külad jäid tühjaks ning kadusid. Enne kui rahvaarvu juurdekasv suutis tõsta asustuse endisele tasemele, puhkes uus sõda: 1611. aasta sügisel tungisid rootslaste väesalgad Muhu kaudu Pöidesse ja jäid sinna talvekorterisse. 1612. aasta jaanuaris tungisid nad siit ühes mandrilt saabunud uute vägedega edasi ja laastasid kogu maakonna, viies lahkudes kaasa hulga siinseid talupoegi. 1618. aastal oli Pöides pool kõigest talurahva valdamisel olevast kultuurmaast söötis.

Eramõisade valduste kõrval oli Pöides üle 100 adramaa talumaad. Need maad ei moodustanud asustuslikult omaette suletud tervikuid, vaid asusid enamuses hajavaldusena riigi kätte jäänud talumaade hulgas. Nii oli Reinu mõisa valdamisel Kahutsi küla ja üksikuid talusid Iruste ja Levala külast. Jaani kihelkonda kuulus muuhulgas Are küla. Otimõisa päralt oli enamik Veere ja osa Välta külast. Kingli mõisa valduses aga Neemi, Pahavalla ja Kuke küla. Rootsi ajal asutati endisele kolmele ametkonnale lisaks veel neljas, Laimjala (Gustafsdahl) ametkond. Pöördelisema tähendusega siinsele talurahvale oli Karl XI poolt alustatud agraarreform, mis tõi põhilisi muudatusi talurahva sotsiaalsesse ellu.

Raskelt tabasid kihelkonda Põhjasõda ja katk. Venelaste röövsõda ja taud nõudsid kohutavaid ohvreid. Suremuse tagajärjel tühjaks jäänud talude ja maade hulk oli ääretult suur. See kestis aastakümneid, enne kui maa kosus. Veel 1731. aastal oli Pöides 426 täiesti tühja, söötis talu ja ainult 290 asustatud talu. Seejuures oli viimaste tööjõud ja vahendite hulk nii väike ja nõrk, et ei suudetud kaugeltki majandada taludele kuuluvaid maid ennekatkuaegses ulatuses. Rahu saabudes talurahva arv kasvas jõudsasti, vaatamata üha raskenevaile elutingimusile, halvenevale õiguslikule ja majanduslikule seisundile.

1848. aastal oli Pöide kihelkonnas 2413 elanikku. Seoses tsaarivalitsuse poolt soositud usuvahetuse aktiivsusega piirkonnas valmis 1873. aastal Tornimäel Neitsi Maria kirik. See tegutseb siiani ja on Saaremaa kõige suurem vene õigeusu kirik. Koos kirikuga ehitati Tornimäele pastoraat, köstri maja ja koolimaja. Raske nälg tabas Pöidet 1868. ja 1869. aasta viljaikalduse tõttu. Puhkenud näljahädast ja sellele seltsinud taudidest pääses kihelkond alles väljastpoolt tulnud toetuse ja riikliku viljalaenu abil.

Kirikuliselt oli kogu Saaremaa XIX sajandi keskel jaotatud 13 kihelkonnaks. 1891. aastaks oli tollase Uuemõisa vallaga liidetud Keskvere, Reina, Tumala-Orissaare ja Pöide kirikuvald. Valla keskus asus Kärneri külas. Kihelkonna põhjaosast läksid mõningad alad aga Maasi valda.

1905. aasta revolutsioonilisel liikumisel oli Pöides tugev poolehoid. Vägivallategusid siin siiski ei juhtunud, põletati vaid mõned mõisaküünid. Seda enam tegutseti seadustega enam-vähem lubatud raamides. Uuemõisa vallakirjutaja Ernst Sarapuuga eesotsas asusid Pöides Saaremaa kõige radikaalsemad juhid, kes oma aktiivsusega Kuressaare ja Pöide rahvakoosolekutel 1905. aasta detsembris said tuntuks kui "pöidulaste parteina". Karistussalk saabus Pöidesse 1905. Aasta vana-aasta õhtul ja peatus Uuemõisa vallamajas. Suurimaks süüdistajaks olnud Uuemõisa omanik Nolcken, tagaotsitud Sarapuud ja Trullil aga õnnestus põgeneda. Hiljem andis Sarapuu end ise võimude kätte ja 1908. aastal karistati teda 3-aastase kindlusvangistusega.

 

Pöide valla esimene volikogu